Mis oli

See paik, mida täna Lüganuse alevikuna ja Lüganuse valla keskusena tuntakse, oli oma asendist johtuvalt ka muinaskihelkonna keskuseks, ilmselt hõlmates Askälä nime all suurema maa-ala piki Purtse jõge.  Selle nime kadudes ilmus kirjadesse juba rohkem külanimesid.  Võõraste peremeeste tahtmisel olid hakanud nimed kirjapildilt ja häälduselt muutuma, neid kas kohandati suupärasemaks või pandi nimi maaomaniku järgi.  Viimast eriti sageli ei juhtunud, kuid Askälä kuulus nende hulka.  Nagu selgub Eestimaa rüütelkonna genealoogiast muutus ta kohaliku vaimuliku järgi Vestfaali päritoluga Luggenhuseniks ehk Lüganuseks, andes nime ka kirikukihelkonnale.

Oma kõrgete kallastega on Purtse jõgi olnud ajast aega kihelkonna elusooneks ning üksiti kaitseliiniks vaenlase vastu.  Koos sadamakohaga jõesuus ja sobivate kõrgendikega kindlusehitiste tarvis oli noil maavaldustel strateegiline tähendus kellele tahes – nii põlisasukatele kui sissetunginutele.

Tasandik ilma nimetamisväärsete küngasteta tõuseb vaevu märgatavalt laugena mereranniku poole ja alaneb siis jälle ranniku lähedal osalt laugjalt, osalt järsult murdudes.  Läbi selle kõrgema maastiku põhjaosa on Purtse jõgi, ka Iiseks (Ise) nimetatud [siit Püssi ja Purtse mõisa saksakeelne nimetus Neu- ja Alt Isenhof], endale sängi uuristanud ja kujundanud suudme lähedal sügava maalilise oru.  Viru-Jaagupist väljunud, läbib jõgi kogu Lüganuse kihelkonna lõunast põhja ja võtab endasse paremalt poolt lisajõgedena Rääsa, Ojamaa ja Roodu ojad, pahemalt Piilse, Mehide, Hirmuse, Erra ning Napa jõekesed. 
Lüganuse kihelkonna lõunaosa on väga nõrgasti rahvastatud.  Vaid mõningaid väikesi külasid, üksikuid talusid ning metsavahimaju võib kohata neil suurtel metsa- ja sooaladel.  Asustatuma ala keskel, viis versta merest, seisab künkal Iise jõe paremal kaldal vana paekivist ehitatud kirik."

***
Lüganuse kiriku kroonika pajatab sissejuhatuseks (kirjaviis muutmata):
“Eestimaa idapoolseimas, Alutaguse praostkonnas asetseb Soome lahe ääres Lüganuse kihelkond.  Idas piirneb ta Jõhvi, lõunas Iisaku ja Viru-Jaagupi, läänes Viru-Nigula kihelkonnaga.  Suurim ulatus põhjast lõunasse on 33 versta.  Kihelkond hõlmab endasse 9,75 ruutmiili /49884  tessatini; 1835 ruutsülda/, milles on 254,42 adramaad." 
(Feodaalajal oli adramaa Eestis maakasutus-, maksustus- ja pindalaühikuks.  Algselt tähendas see põldu, mida hariti ühe adraga.  Adramaa mõiste ja suurus on aegade jooksul mitu korda muutunud, kuid kindla mõõdustikuga pole seda kunagi õnnestunud siduda.)

Kiriku kohta on üles tähendatud järgmist:
“Lüganuse kiriku ehitamise kohta ei ole kindlaid andmeid olemas.  Arvatavasti oli kirik juba olemas a. 1260.  “Liber Census Daniæ” (“Taani Hindamisraamat”) tekkimise aegu (1219-1220; 1241) ei tuntud kihelkonda praeguse nime all, suurema osa tema alast moo-dustas siis kylægund Askælæ (maakeeles Askälä).  Juba sel ajal (1241) on üks vaimulik koha peal maad omanud.  Kiriku asutajat ja ehitajat ei ole suudetud veel täiesti kindlaks teha.  Selleks võib siiski pidada vist põhjendatult Luggenhusenite soo esivanemaid, sest et need on õige varasel ajal kihelkonnas asunud ja sellest soost ehitajat nimetab üks kirikuvisitatsioon (kõrgema vaimuliku kontrollkäik) XVII aastasaja lõpul.  Rahva teatel on Lüganuse kiriku asukohal enne kiriku ehitamist muistne tugev kants olnud.  Koha topograafiline asend lubab seda oletust teha.  Vahest on siin nn. "maanina" linn asunud. Esi-mene dokumentaalne tõendus kiriku olemasolust kuulub 14. aastasaja teise poolde /---/.”
***
Nii seisab kirikukroonikas.
Sajandid on teinud oma töö.  Nad ei ole küll kustutanud ajalugu, kuid on muutnud looduspilti – uuristanud maapõue ja kuhjanud üles üüratuid tehismägesid, kasvatanud kõrgeid korstnaid, kütnud taevasse tahmatossu ja reostanud vett.
Ka mõisatest ja mõisa-ajast, mis tuli paljudel põlvedel läbida, on jäänud tänaseks vaid mõned tondilossid ja kirjaread.  Peale kahe heas korras mõisahoone ja ühe kindluselamu, mis on leidnud uue rakenduse.
 

Lüganuse tee 14, Lüganuse alevik, Lüganuse vald, Ida-Virumaa, tel. 56494115, iise@iise.ee